Aasta täis draamat

Alla 12 a. mittesoovitatav

224 teatrietendust 365 päevaga. Mida teeb see inimesega, kes pole varem teatris käinud?

Filmis „Super Size Me“ tegi Morgan Spurlock inimeksperimendi toidu tarbimisega. „Aasta täis draamat“ astub sammu edasi ja paneb proovile inimese võime tarbida kultuuri.

Oktoobris 2017 avaldab Kinoteater töökuulutuse leidmaks Eestist inimest, kes on teatrist täiesti puutumata. 450 taotleja hulgast valitakse Alissija-Elisabet Jevtjukova, 21-aastane rätsepa haridusega slaavi tüdruk Valgast. Tema tööülesanne – vaadata ja arvustada kõiki 2018. aastal esietenduvaid teatrilavastusi.

Alissija näeb etendusi, mis inspireerivad ja etendusi, mis tekitavad meeleheidet. Ta kogeb märtsikuist esietenduste hullust, mil 20 päevaga on vaja vaadata 21 etendust. Ta kogeb suveetenduste hullust, mil teatrit tehakse kõikides Eestimaa nurkades ning muidugi detsembrihullust ehk rohkelt lastele mõeldud jõuluetendusi.

Dokumentaalne film annab välispidise pilgu Eesti teatri fenomenile. See on meie ajastu Thor Heyerdahli, maadeavastaja lugu, kes seisab vastu logistikaprobleemidele, tüdimusele ja halvale ilmale, et läbida kohutav inimlik katsumus vaadata läbi kogu Eesti kutselise teatri uusrepertuaar. Tema muutumise ja kasvamise läbi näeme seestpoolt seda imet, vaeva ja paradoksaalsust, mis on kultuur.

Režissöör: Marta Pulk

Idee: Henrik Kalmet, Paavo Piik, Paul Piik